9.-13. märtsini toimus Veeriku koolis emakeelenädal.
Õpilased osalesid Postimehe mälumängus, "Aliase" sõnamängus, sõnarägastike lahendamisel ja kirjutasid etteütlust. I kooliastmele esines Lasteteater Sõber. "Okkaline lugu" oli vahva tantsu, laulu ja nalja täis etendus sõprusest ja aususest, mis pani särama nii laste kui ka õpetajate silmad. 1. klassi õpilased lugesid raamatukogus koos koer Roxy'ga, kelle sõbralikkus ja hea kuulamisoskus oli lastele eeskujuks. Kaaslast, olenemata tema lugemisoskusest, kuulati vaikselt. II ja III kooliastmel oli kirjanduslik loovülesanne kirjutada ühise algusega lugu "Sander haigutas...". Lood olid väga erinevad ja mõned põnevamad loeti ette ka emakeelepäeva kogunemisel aulas.
Rännak
Sander haigutas. Ta võttis pastaka, tõstis selle silmade kõrgusele, vaatas seda ja lasi kõmdi! lahti… Pastakas kukkus vangikongi põrandale. Ja seejärel põrandast läbi, mööda pikka eikusagilt ilmunud toru alla. Toru oli üleni sinine, see oli Sandri jaoks uus ja huvitav. Pikemalt mõtlemata hüppas ta torru. ,,Võib-olla ei saagi sellest nii igav päev,“ mõtiskles ta endamisi, ise järjekindlalt allapoole kukkudes. Sander kukkus ja kukkus, kuni toru otsa sai. Aga ta kukkus ikka edasi, kuni maandus mingisuguses purskkaevus. Purskkaevu serval lebas Sandri pastakas. Sander pistis pastaka taskusse ning vaatas ringi. Ta oli sattunud ühte linna. Linna, kus kõik oli sinine – teed, majad, taimed, isegi elanikud, nagu Sander peagi veendus. Tema juurde astus sinine Lotte ning vaatas Sandrit kurjalt, seejärel lausus: "Noorhärra, mida te endast ometi mõtlete! Mis teil enda arust seljas on?" Sander vaatas oma märgi riideid. Ta kandis neoonkollast pusa, punaseid teksapükse ja musti ketse. Lotte jätkas: "Siin linnas peab KÕIK olema sinine! Mul tuleb kutsuda politsei!" Politsei tuligi ning Sander viidi vanglasse sinisesse vangikongi. Sander istus igavledes põrandal. Ta haigutas, võttis taskust pastaka ning lasi sel maha kukkuda. Pastaks kukkus põrandast läbi, mööda tumerohelist toru alla. Sander ohkas. "Normaalne maailm vist niipea tulemas ei ole," mõtles ta. "Mis seal siis ikka." Ja ta hüppas pastakale järele.
Hanna-Riia Allas, 7.a
Massihaud Pariisi all
Sander haigutas. Ta võttis pastaka, tõstis selle silmade kõrgusele, vaatas seda ja lasi kõmdi! lahti… Pastakas kukkus maha. Kui ta pastakat üles hakkas korjama, nägi ta, et pastaka kõrvale oli tekkinud pikk ja kaugele viiv trepp. Trepp viis pimedasse maa alla. Sander ei olnud enam väsinud ja ta hakkas trepist alla minema. Ta oli väga põnevil. Järsku aga ava, mis viis tema tuppa, sulgus. Sanderil oli õnneks taskulamp taskus ja ta pani selle põlema. Taskulambi valgusega nägi ta, et on sattunud Pariisi all olevasse massihauda. Ta teadis, et siin massihaua labürindis käib ringi üks koletis, kellest keegi rääkida ei julgenud. Järsku kuulis ta mingit möirgamist ja seejärel karjumist. Sanderile jooksis vastu Carolin, kellel olid põlved ja käed katki. Carolin seletas, et nad olid katakombides peol käinud ja järsku olid kõik peolised kadunud ja Norale oli hundi pea tekkinud. Carolin ütles ka, et Nora tahab teda kinni püüda. Sander oli väga hirmul ja ilmselt põgenevad massihauas Nora eest, sest keegi pole neid enam näinud.
Kathy Carmela Klassen, 4.b
Sander haigutas. Ta võttis pastaka, tõstis selle silmade kõrgusele, vaatas seda ja lasi selle kõmdi! lahti... See kukkus otse ühe vanadaami ette. Sander vaatas kohkunult, mida vanadaam edasi teeb, aga vanadaam korjas pastaka üles ning jalutas edasi. Kuna see pastakas oli Sandri lemmikpastakas, siis läks Sander vanadaamile järele. Sander jõudis Nisu tänavale, kui vanadaam keeras näo Sandri poole. Sander ehmus, sest ta ei teadnud, mida ta peaks nüüd edasi tegema. Vanadaam oli äkki väga üllatunud, sest see nägu, mida ta nägi, oli kuidagi tuttav. Järsku hakkas vanadaam Sandri juurde jooksma ning daam kallistas Sandrit. Sander ei saanud asjast aru. Vanadaam seletas siis, et tema on Sandri kadunud vanaema. Sander oli küll kuulnud, et ta vanaema on kadunud, kuid ta ei osanud arvata, et see on ta vanaema. Sander ja ta vanaema läksid koos koju. Sander mõtles, et vahepeal on ikka hea, kui lased pastaka kõmdi! lahti.
Mariliis Lääniste, 5.b
