Matkapäev Ilmatsallu
15. septembril kell 8.10 olime kogu klassiga kooli parklas, matkariided seljas ja ka muidu igat moodi varustatud. Mõnel oli kaasas binokkel, teisel jälle fotoaparaat. Seal seistes ja bussi oodates ajasime juttu ja kontrollisime nimesid. Õpetajal oli käes nimekiri. Ta kontrollis ka seda, kas meil ikka kirjutusvahendid on kaasas, sest rajal olles pidime ülesandeid täitma. Lõpuks tuli buss. Läksime koos B klassiga bussi ja valisime kohad. A klass istus bussijuhi taga. Kõik olid ärevil ja põnevil. Sõit ei kestnud kuigi kaua. Kohale jõudes panime esimese asjana tähele väga paljusid kalakasvatustiike. Meile anti kätte kaart ja töölehed. Töölehti oli päris parasjagu. Oma viis-kuus tükki, kõik ülesandeid täis. Esimesena tegime ära kalade ülesande. Abiks oli meile mingi raamat, kus olid sees Eesti kalad. Me pidime ühe kala kirjelduse järgi üles otsima. Antud oli ka tema ladinakeelne nimetus. Ladinakeelse nimetuse järgi me kala lõpuks üles leidsimegi. Kirjutajaks olin mina. Kalade ülesande punktis oli juhendajaks õp Kristel Kruuse. Veel pidime ühendama kala kehaosa selle nimetusega. Nende ülesannetega saime enam-vähem hästi hakkama, ehkki ühest kala kehaosast polnud ma varem midagi kuulnud. Me mõõtsime ka tuule kiirust. Tuule kiiruseks oli 26 m/s.
Teises punktis vaatasime linde. Meile anti binokkel. Me nägime kõiki linde, kes töölehel antud olid. Küll meil ikka vedas! Käisime ka vaatetornis. Vaatetorni trepid olid kole libedad ning järsud. Vaatetorni kõrval aga ootas meid juba uus ülesanne. Me pidime kuue puulõigu nimetused ära arvama. Õnneks õnnestus meil kõik ära arvata. Kuna sama töölehe peal olid meil ka küsimused lindude kohta, läksime sealsamas asuva linnuteemalise stendi juurde. Minuga oli kaasas ainult klassiõde Eva Maria. Me jõudsime aga ainult kaks linnunime kirjutada, kui üheksas klass meile järgi jõudis. Siis polnud enam võimalik kirjutada, sest need üheksanda klassi poisid vaatasid meie töölehelt maha. Seega olime sunnitud oma teekonda jätkama. Ma olin tõesti väga pettunud.
Pärast mõnda aega kõndimist jõudis meie klass kolmandasse punkti. Seal jaotati meid ära. Üks grupp pidi ära tegema ülesande kiilide kohta, teine taimede kohta, kolmas pani puslet ja neljas memot. Meie grupp lahendas kiilide ülesandeid. Esimeses ülesandes pidi tekstis olevale õigele variandile joone ümber tõmbama. See harjutus läks kenasti. Teiseks pidi putukavastse õige putukaga ühendama. No mitte ühtegi õiget ei saanud! See ülesanne ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Selles punktis olid juhendajateks õp Signe Varendi ja kooli psühholoog. Noh, oleks võinud ka paremini minna, aga mis seal ikka! Edasi kõndides möödusime ka kohast, kus meie eelmine klassijuhataja õp Riina Visnapuu meie esimese klassiekskursiooni ajal vette kukkus.
Niisiis, punkt number neli. Neljandaks punktiks oli sild, mis viis üle Ilmatsalu jõe. Sillal mõõdeti vee läbipaistvust (täpne tulemus polnud mulle teada). Niikaua, kuni vee läbipaistvust mõõdeti, läksin mina jõe teisel kaldal oleva teabetahvli juurde. Sealt sain vastused mõningatele küsimustele. Neljanda punkti juhendajaks oli õp Priit Pensa. Edasi tuli meil päris pikk maa maha käia. Tee peal oli ka üks silt, kus kirjutati soodest (rabadest). Sealt saime veel paarile küsimusele vastuse.
Järgmine oli söögipunkt. Jess! Saime süüa suppi ja kohukest. Kõrvale pakuti leiba. Supp oli liha ja kartulitega ning päris maitsev. Kohuke oli otse loomulikult veelgi parem! Söögikoha kõrval oli elustamise õpetus. Seda juhendas kooli medõde. Ma ise seda ei teinud, aga vähemalt nägin pealt, kuidas teised seda tegid. Kuid siis hakkas meil kiire. B klass oli juba ära läinud ja me pidime neile järele jõudma.
Järgmine silt polnud kuigi kaugel. Seal räägiti mändidest, aga üks küsimus jäi vastamata. Kindluse mõttes jooksin veelkord eelmise sildi juurde kontrollima, ega seal kusagil vastust ei ole, kuid ma ei leidnud sealtki vastust. Me läksime aina edasi ja avastasime uusi silte puude kohta. Kõigist neist siltidest saime uut infot küsimustele vastamiseks. Kõige huvitavamad sildid olid kuusel ja pöögil. Kuuse sildini viis üks väike sillake. Pöögi sildi juures oli pöögipuu, kust leidsime väga armsaid väikeseid pähkleid.
Järgmises punktis oli meie ülesandeks linnulaulu järgi linnunimed ära arvata, mis meil üpriski hästi õnnestus.
Me jõudsime järgmise ülesandeni. Kuid veel enne seda, kui me ülesandeni jõudsime, leidsime ühe väga ilusa punase kärbseseene, ühe puraviku ja palju väikeseid riisikaid. Siis hakkasime ülesannet lahendama. Me pidime tähtedest neli puunimetust kokku saama. Peale seda läksime meie õpetajaga ja veel mõned õpilased teist, pikemat rada pidi tagasi bussi juurde, sest me pidime veel mõned ülesanded ära lahendama. Teised läksid lühemat rada pidi. Meie lahendasime ülesanded ära ja jõudsime bussi peale ikkagi varem kui teised. Natukese aja pärast hakkas buss sõitma.
Mulle meeldis matkapäev väga, ma sain palju uut teada ja ülesanded olid huvitavad. Veelgi parem oleks aga olnud siis, kui meil oleks jäänud piisavalt aega ülesannete lahendamiseks.
Hanna-Riia Allas 4.a
