Laamtektoonika

Laamtektoonika on laamade ehitust ja liikumist käsitlev õpetus, lähtub mobilismist. Litosfäär jaguneb üksteise suhtes astenosfääri pidi aeglaselt (kuni 16 cm aastas) liikuvaiks laamadeks. Liikumise põhjuseks peetakse ülemise vahevöö ainese konvektsioonivoole. Et jäikade laamade vahel tekivad mehaanilised pinged, avalduvad pindmised ja maasisesed protsessid kõige ägedamalt laamade piiril süvamurrangute vöndis. Laamade lahknemisega kaasnevad tõmbepinged, litosfäär õheneb ja praguneb, astenosfäär kerkib ja basaltne sulamagma tungib lõhedesse, tekib rift ja selles moodudtub uus ookeaniline maakoor. Ookean laieneb, selle äärealadel kuhjub mandreilt pärit murendaines, mille raskuse tõttu ookeaniline koor vajub. Ookeaniliste laamade põrkepiiril ühe või teise laama äär sukeldub astenosfääri (subduktsioon), kus ta sulab ning assimileerub. Suhtlemisvööndi piirkonnas toimuvad keerukad geosünklinaalsed protsessid, mille tagajärjel tekib uus mandriline maakoor. Paiguti võib laamade põrkepiiridel ookeaniline koor nihkuda mandrilisel koorele. Mandriliste maakoorelaamade lähenemise tagajärjel ookean järk-järgult sulgub. Põrkudes laamade äärealad purunevad (tekib mikrolaamu) ja segunevad ning laamad kahekordistuvad; moodustub eriti paks mandriline maakoor. Laamade siseosad on suhteliselt püsivad, kuid ka seal võib väiksemais murranguvööndeis esineda vulkanismi ja maavärinaid, maakoor võib kerkida ja vajuda.

Laamtektoonika on aidanud seletada mandrilise ja ookeanilise maakoore ehituse ja arenguloo erinevuse põhjusi. Ookeaniline maakoor on ehituselt suhteliselt lihtne, ta eksisteerib mingi aja ning hävib sukeldumisvööndis; seepärast vanemaid kui keskaegkonna algusest pärinevaid ookeanilise koore osi leitud ei ole. Mandriline maakoor on ehituselt keerukas ning ookeanilisest kergem, ta sisaldab kurrutunud ja murranguist lõigustatud settekivimeid, vulkaniite, intrusiivseid kivimeid ning nende moonde-ja granitisatsioonisaadusi. Mandriline maakoor ei sukeldu kunagi vahevöösse, ta võib hävida üksnes erosiooniprotsessides. Nõnda on säilinud Maa vanima, kuni 4 miljardi aasta vanuse ürgladekonna kivimeid ja kõige hilisemate ladekondade kivimeid k.a. keskaegkonna eelsete ookeanide põhja fragmente. Laamtektoonikal põhinevaid paleogeograafilisi rekonstruktsioone on koostatud kogu fanerosoikumi kohta ning eriti tulemuslikult alates Gondvana hiidmandrist. Arvatakse, et globaalsed laamtektoonilised protsessid toimusid juba aguaegkonna alguses või vähemalt selle keskel.


Muud huvitavat geograafiast
Tagasi pealehele