Aprillikuu viimasel päeval, 30. aprillil toimus Veeriku koolis tervise- ja liikumispäev.

Kaasatud oli kogu koolipere - katsuti rammu Jüriöö jooksus, teatevõistlustes, orienteerumises, rahvaste- ja võrkpallis ning III kooliastme õpilased said mõõta oma kehalisi võimeid.

Lisaks eelnevale toimus igal klassil klassijuhatajatund, mille teemaks oli "tervis ja liikumine".

Kuna koolipere oli suur olid kaasatud appi nii kooli mängujuhid kui ka Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi klassiõpetajate eriala tudengid. 

Tegusat ja sportlikku päeva koordineerisid kehalise kasvatuse õpetajad Gert Voomets, Anne Välja, Helen Kaarjärv, René Sepp ja Mariann Rajang.

 

 

On alati väga humoorikas kuulda, kui õpilased arvavad, et õpetajate suurim soov on neid kiusata. Kiusamise vahendina tuuakse välja igavad ülesanded, kodutööd, tunnikontrollid, kontrolltööd, järelevastamised, suvetööd, kohustuslik kirjandus ja igasugu muud tegevused, mille kohta üks puhtatõuline koolilaps ütleb „mõttetu“. Mõnikord arvab mõni õpilane ka, et tegevus on „mõtetu“. Tõepoolest, eks see ongi keeruline sõna, aga kui eesti keele tunnist muud meelde ei jää, siis vähemalt kõnealuse sõna t-tähtede arv tuleks omandada, eriti kui seda iga asja kohta kasutada. Üldiselt ei pea muret tundma seepärast, et lapsed kasutaks sõna „mõttetu“ selles kontekstis, mis ÕS pakub, oh ei. Nende meelest tähendab lihtsalt see kõiksugu kohustuslikku ja igavat värki, mida õpetajad oma suures tööõhinas üritavad lapsi tegema panna. Kahjuks on tõesti nii, et kohustuslik õppimine ja rutiin käivad alati mingil määral kooliprogrammi omandamise juurde, olgu tegemist aktiivõppemeetodite väärtustamisega või mitte. Iga asi ei ole paraku lihtne ega lõbus, pingutagu õps, kuidas tahab. Kool ei ole tsirkus ja õpetaja ei ole klassi ees see kloun, kelle ülesandeks on kõiki pidevalt ja meeleheitlikult lõbustada. Siiski tasuks igal võimalusel mugavustsoonist välja minna ning väike meelelahutuslik õpe plaani võtta, sest mängida ja liikuda armastavad üldjuhul ka need lapsed, kes tavapärase klassiruumi surutud õppe puhul väsivad, ei suuda keskenduda või isegi segavad tundi.

Niisiis tekkiski üks täiesti ebatavaline mõte – miks mitte õppida eesti keelt ja kirjandust vabas õhkkonnas. Ja mitte lihtsalt niisama vabas õhkkonnas, vaid õpilaste jaoks olulisel sotsiaalsel üritusel – nimelt kahe kooli ühisprojektina korraldatud klassiõhtul. Ma arvan, et enamik skeptikuid küsiks siinkohal irooniliselt, kas mõni laps sellisel klassiõhtul ka vabatahtlikult osaleks. Kujutage ette, osaleb küll. Vähemalt olid nii ägedad Veeriku kooli 7.a klass ja Raatuse kooli 6.a klass. Koostöös klassijuhatajate Kristel Kruuse ja Margus Udekülliga kogunesid lapsed Veeriku kooli, et üheskoos veeta mõnus õhtu söögi-joogi, mängude ja emakeelega. Ühegi õpetaja südant ei soojenda endastmõistetavalt miski niivõrd, kui näha osalejaid aktiivselt mööda koridore kappamas ja otsimas järjekordset ülesannet, mida  koostöös rühmaliikmetega lahendada. Ülesanded olid muidugi natuke pingutust nõudvad, nii et iga rühm kõiki lahendada ei osanud, aga ega meil polnud plaanis selle kohta ka tunnikontrolli teha. Loeme oma eesmärgi täidetuks, kuna rühmatöö toimis ja lapsed said veidi nuputada. Ja sealjuures jätsid nad meelde, kes on kirjutanud „Kääbiku“, orienteerusid võõrsõnades, õppisid ära sõna „kõne“ osastava käände „kõnet“ ning kirjutasid õigesti haiku! Õigeid vastuseid oli rõõmustavalt palju. Lisaks olid seitsmendikud hoolivad võõrustajad ja kuuendikud suurepärased külalised. Kõigi üle võib uhke olla ja kindlasti tuleks veel mõni ühisüritus korraldada.

Kiitus kõikidele osalejatele, oli suur rõõm teiega koos tegutseda! Aitäh, Veeriku kool!

Sirli Vahtre

Tartu Veeriku Kooli praktikant, TÜ õpetajakoolituse üliõpilane

Pilte näeb siit - https://bit.ly/2WK4NYD

 

 

 

Lisainfo