Täna täpselt kuu aega tagasi tulid viis Veeriku Kooli 8. klasside õpilast ja kaks õpetajat: Mirtel Aal, Liselle Järvekald, Kirke Kiidron, Gren Kukk, Karl Koka ning Monika Aviste ja Astrid Salumets Erasmus+ õpirändelt Põhja-Makedooniast. Õpiränne toimus 5.-11. november 2023. Projekti eesmärk oli laiendada õpilaste silmaringi, tõsta õpimotivatsiooni ja praktiseerida oma inglise keelt. Projekti tegi võimalikuks Euroopa Liidu rahastus. Õpilane Mirtel annab allpool lühikese ülevaate toimunud õpirändest:

Kohale lendasime kahe lennukiga ja läbi Frankfurti. Maandusime Põhja-Makedoonias pühapäeva pärastlõunal ning kohtusime seejärel kohe oma majutusperedega. Ärevus oli esialgu suur, kuid sõbralikke ja suhtlemisalteid makedoonlasi nähes ning end rahulikult uues kodus sisse seades see kadus koheselt. Igale eestlasele oli määratud kohalik kooli õpilane (kes oli ka ühtlasi majutaja), kelle klassis me ka tundides käisime.

Esmaspäeva saabudes sõime koolis hommikusöögi, hiljem kuulasime esitlust Põhja-Makedooniast ja tegime ka ise esitluse Eesti kohta. Pärast seda anti meile kaasa lõunasnäkk ja me läksime Skopje linnaga tutvuma. 8. ja 9. klassi õpilased ise rääkisid ja tutvustasid meile oma kodulinna ja vaatamisväärsusi - see oli väga põnev ja hariv jalutuskäik Makedoonia pealinnas. Skopjes on palju igasuguseid monumente ja kujusid (nt Skopje peaväljakul on Vana-Makedoonia kuningas Aleksander Suur hobuse seljas), enamasti on need ajaloost olulised inimesed. Ronisime Kale’i kindluse müüridel ning nautisime Vodno mäe otsast vaadet linnale.

Peaaegu iga päev käisime kuskil ekskursioonidel ja väljasõitudel, kus meile tutvustati makedoonia kultuuri ja ajalugu. Saime näiteks teada, et Skopjes oli elanud ja sündinud Ema Teresa, kes oli maailmakuulus nunn, kelle missiooniks oli rahu ja armastus ning haigete ja surijate aitamine. Rooma paavst kuulutas Ema Teresa 2016.a. ka pühakuks.

Teisipäeval külastasime Skopje loomaaeda, kus oli küll vähem loomi kui Tallinna loomaaias, kuid loomi oli paremini näha. Seejärel sõitsime Matka kanjonisse, jalutasime seal mööda väikest matkarada, piki kaljuseinu ning tutvusime vana hüdroelektrijaamaga, mis oli tehtud muuseumiks. Seal saime teada erinevate elektritootmise võimalustega, samuti anti makedoonia elektrisüsteemist ülevaade, räägiti hüdroelektrijaama ajaloost ja kuidas see oluline oli.

Kolmapäev oli vihmane, mis tähendas, et meie tegevused toimusid sees. Esimene tund, kus me olime oli majandus ja pärast seda oli bioloogia. Umbes kella 11 paiku kogunesime me sööklas, kus me nägime lauatäit kohalikke sööke ja magustoite. Ka meie pakkusime omaltpoolt Eesti toitude klassikat: kiluvõileivad, verivorst, hernesupp ja kamavahtu. Toiduained olid meil Eestist kaasa võetud ja poole tunniga oli meie rahvustoitudega teine laua pool kaetud. Pärast rikkalikku lõunat tuli kehaline kasvatus, kus me mängisime makedoonlastega segavõistkondades rahvastepalli. Eestlastel läks väga hästi, kaasaelamine oli tugev ja plaksutati uhkelt.

Neljapäeval oli pikem, 3-tunnine sõit Ohridisse, kus me kõndisime mööda väikseid vanalinna tänavaid ja imetlesime vaateid järvele ja mägedele. Tutvusime ka Ohridi ajalooliste ehitistega (sh vanalinnaga), mille kohta meile makedoonia õpilased jällegi ise jutustasid. Eriti jäi meelde iidne teater, saime teada, et toolidele oli vanasti nimed graveeritud. Arvati et see oli viis, kuidas istmeid reserveerida. Kuna makedoonlased on väga usklik rahvas, siis viidi meid Ohridis ka ühte mäe otsas olevasse kirikusse – Church of Saints Clement and Panteleimon – see oli väga uhke ning giid rääkis ka palju põnevat juurde.

Reedel tutvusime makedoonlaste rahvatantsuga, kus ka paar meile juba tuttavat tüdrukut tantsisid. Me saime kuulda ka nende koolikoori laulmas ja nende orkestrit saateks mängimas. Siis oli meie kord tutvustada ja laulda Eesti hümni (muide nende kool algab igal esmaspäeval rahvushümni kuulamise-laulmisega) ja õpetada neile ka üks tants. Õpetasime makedoonlastele kaerajaani ja saime ka kõik kenasti kaasa tantsima.

Laupäeval, 11. novembril, oli aeg minna tagasi Eestisse. Head aega ütlemine oli kurb, kuid hoiame läbi sotsiaalmeedia kontakti ning suhtleme ka kindlasti edaspidi.

Kokkuvõtvalt: kultuuriliselt on Põhja-Makedoonia ikka hoopis teistsugune riik kui Eesti, makedoonlased on väga sõbralikud ning loodus – mäed ja järved on imelised. Ilm oli meie reisi vältel üsna soe, temperatuuriliselt 15-23 kraadi. Tooksin välja ka kahekorruselised punased liinibussid ja tänavatel palju hulkuvaid sõbralikke koeri. Põhja-Makedoonias käimine oli väga tore kogemus, leidsime uusi sõpru ja kogesime kuidas oli elada teises riigis, õppisime palju makedoonia kultuuri, kommete ja elu-olu kohta – see oli vägagi silmaringi avardav õpiränne.

Järgmised õpiränded on tuleval aastal, sihtriigid on Itaalia ja Türgi. Õpirännete ja Erasmus+ projekti kohta saab täpsemalt lugeda Tartu Veeriku Kooli Erasmus+ kodulehelt siin: https://sites.google.com/veeriku.tartu.ee/tartuveerikuschoolerasmusproj?usp=sharing

õp Monika Aviste


 

Lisainfo